Pealkirja ilmselt vaja ei ole...:D

Möödunud on vist kirjutamisest nagu jah palju aega. Vahepeal on olnud suvi...mis oli ülimalt lahe ja tore Ferdinandi seltsis. Muidugi oli suvel ka seltsiline nimega Luna. Oli hobusel karja elu ja oli hobusel ka trenni elu ja kõik muu hea. Kuigi jah suvel hobune rohkem elas rohkem kopli elu kui trenni elu.
Kuid nüüd oleme sügisest Vinnis ja teeme trenni tihedalt. Trennid on möödunud päris hästi. Hobune liigub ja ise olen ka edasiarenenud. Kui sa paremat ratset kah paremini hoitud siis oleks veel parem.
Jah on juhtumeid ka olnud...nagu näiteks eelmine teisipäev...läksin trenni nagu ikka kella 6 eks. Panin Ferdinandi valmis ja läksin trenni. Meid oli ilmselt palju trennis. Algus oli väga väga hea. Kõik peatused tulid üli hästi välja, ilmselt enda istak ja sääre töö on lihtsalt tänu trennidele paremaks läinud...Ma räägin,et see parem ratse on ainuke koht mida suht parandada...ja kuna pidi hüppetrenn olema siis jah...
Ma vist mainisin,et meid oli suht palju... ja kui tuli galoppi aeg...siis Horatsius sõitis ees ja mina Ferdinandiga järgi...uskumatu aga selle lühikese aja see hobune isegi tegi tagaotsaga galoppis tööd ja tempo oli rahulik...aga siis ma ise hakkasin sadulast välja vajuma ja jalus läks kaotsi ja siis ma ei kujutan enam ise ka ette...et olingi paremal poole näoga liiva sisse kukkunud. Ise ei saanud arugi kui kaska küljes oli sõnaotses mõttes hkhmm ütlen pigem liiva...Aga jah kuna mats oli kõva siis sain paremapoolsetele ribidele haiget. Kukkusin ja läksin selga tagasi. Selles suhtes hüppama ei hakkanud kuna Ferdinand on päris hellik hobune siis tegin sammu ja natuke traavi. Aga hobune võpatas iga väikse lükke peale. Aga rahulikult lõppus sõites oli ta rahunenud ja tulin seljas maha... ja siis jätsin hobuse mõneks päevaks puhkama...

Aga tänasest trennist siis:

Panin autole hääled sisse ja läksin trenni. Puhastasin Ferdiandi ära ja maneezi.. Nii kuna ma pole arusaanud,et ribidel midagi viga on siis sadulavööd tõmmates andis ikka väga tunda. Ilmselt põrutus või miskit sellist...:)
Läksin selga ja seda parema poolset jaluse panekut ta kartis ja küsisin Marjaana emalt abi,et ta hobust eest hoiaks. Niisiis sammus oli tunda,et hobune võpatas ja värises veidikene..või oli väga sihuke äreval seisukohal. Aga kuna ma olin julgelt seljas ja sõitsin teda julgelt edasi terve trenni siis lõpuks rahunes ka hobune maha. Isegi Reet kiitis,et tegelikult see kukkumine mõjus tegelikult isegi hästi...et ei olnud nihukesi vigu enam mis enne ja et hobune oli tunduvalt rohkem kontrolli all ja et ei lasknud tal kimada nii nagu hobusel vahel kombeks on. Ferdinand on lihtsalt kiire hobune ja tema tempo ongi sihuke äkkiline vahel. Ja usun,et meie trenni jätkuvad ja iga kukkumine on millegi uue algus. Jah muidu veel ikka..et harjutused ja nii tulid kenasti välja ja mu enda parem käsi oli paremini töötav kui iial varem...
Ilmselt kukkumine muutis meid veel rohkem tiimiks ja veel paremateks parneriteks..